Monday, June 04, 2007

The Year of the Hare - Jäniksen vuosi

Jäniksen vuosi - Risto Jarva 1977

Et filmi sõnumist paremini aru saada peaks ennast kujutama kolmekümne aasta taha kui rahvaalgatuslikud loodussäästlikud mõtteviisid alles hakkasid tekkima. Filmi peategelane Vatanen oma kohmakal moel ongi justkui soome rahva ärataja, mees kes võtab käest ja viib metsa. Näitab sulle su lapsepõlves kogetud tundeid maal: kalapüüki tüünel järvel, lõkkel suitsetatud ahvenaid, kõndimist kastemärjas rohus ja lihtsalt muretut puhkamist kanarbikuvaibal. Näitab, et soome metsad, jõed, niidud ja tundra on kaunid, ning aeg oleks hetkeks summast välja astuda ja lihtsalt lasta loodusel end hoida. Inimene aga on ühiskonna ori ja lihtsalt metsa hulkuma sind niisama naljalt ei lasta. Vaja maksta korterilaenud, elektriarved, kirjutada välja veenäidud ja kraapida viimased veeringud alimentide jaoks. Kõike seda kujutas film 30 aastat tagasi, nüüdseks on sidemed riigi ja inimese vahel veelgi tihenenud, ilma ID kaardita ei soovitata isegi enam kodunt peskäiguks lahkuda, ning plastikraha paljastab su sügavamaidki saladusi. Film kandis endas selget ja sümpaatset sõnumit, kuid kahjuks väga venivalt ning kohatisse sobimatusse absurdi küüniva segadusena. Ma pole küll lugenud Arto Paasilinna romaani aga see eest nägin aasta tagasi Von Krahli teatri näidendit. Paasilinna teisi raamatuid tundes oskan ma ettekujutada ka "Jänese aasta" fiilingut, ning julgen lugematagi väita, et asi töötas romaanina väga hästi. Film oli veidi takerduv ja noorte geeniuste näidend imes vilinaga. Krahli lapsed tegid kunsti ja just sellisel tüütul punnitaval viisil, kus rõhk asetati lollakate soomlaste ( porode ) üle naermisele aga mitte loodusäästlikule sisule ega süsteemi vangistuses istumisele. Eelmine aasta tegid filmis/romaanist veel oma versiooni prantslased. 3/5
Režissöör Risto Jarva sai hukkus traagiliselt autoõnnetuses sõites filmi "Jänese aasta" esilinastuselt taksoga koju.

4 comments:

Ulmeguru said...

Konkreetselt seda romani pole lugenud ja filmi pole näinud, aga ma kujutan õudusega ette, et milline jube teatrielamus võis see olla... Arto Paasilinna muhe romaan, mida miskid noored kunstipeded on hoolega vägistanud... kindlapeale sõbradest/fännidest kriitikud veel ka kiitsid igal pool pressis kui maailmatasemel saavutust... brrrr!

Trash said...

Selle vist oli lavale toonud isegi soomlane ise, kuid mnjah.... Lõpus veel tegevus videokaamerate ja ekraaniga...Noorte ja teraste asi, mul oli närv püsti. Ah jah, veel selline interaktiivne näidend kus pinniti külastajaid ka lollide küsimustega.

Anonymous said...

Aga krt raamat oli siga hea ja oli juba enne mind ribadeks loetud. Aeg ajalt ikka sirvin seda ja saan jälle kõhutäie naerda.

Trash said...

Jäniksen vuosi on minul lugemata, küll olen aga tosinkond Paasilinna raamatut lugenud. Tase on kõikuv ja heaks võiks nimetada iga teist. Lemmik on Kultapoika.