Horror

Horror - Dante Tomaselli 2002

Tuttav tahtis, et teeksin talle dokumentaalfilmist Fuck koopia. Tüüp arvas, et ega ta filmist endast nii väga hooligi aga eriti cool ju kui sul on disk kuhu on lihtsalt peale kirjutatud FUCK. Igaüks kes seda näeb hakkab kohe uudishimutsema. Arvab, et kas tegu on porno, corrupted meediaga või omaniku vihahoos plaadile pandud sajatusega. Horror´iga on väheke samamoodi, kes se ikka kohe arvab, et tegu on filminimega. Vaadatakse veidi toorikut ja küsitakse omanikult, et mis õudukas sul siin peal on. Ja kui ütled, et Horror, siis öeldakse, et saan aru jah, et horror, aga mis film?Horror oli igati oma nime väärt, tegu oli tõesti lausa värdjalikult kõheda kraamiga. Kahjuks aga sõna otseses mõttes kraamiga, sest kindlaks filmiks võib seda vaid mööndustega pidada. Eks lavastajal oli muidugi oma visioon milline lugu välja nägema peaks, kuid vaataja jaoks jääb asi väga sürrealistlikuks ja abstraktseks. Kus on algus, kus lõpp, kas kõik toimub unes, reaalses maailmas või noorte narkotripi käigus? Küsimusi tuleb pähe palju aga vastuseid ei anta ja arvatavasti tänu sellele on ka arvamused filmist jäänud kasisteks. Minule isiklikult aga see seitsmekümnendate fantaasiamängudega italo-horrori kultusfilme austav narkotrippimise ja usuhulluse segu meeldis. Lavastaja oli suutnud väga tugevalt häirivaid ja hirmu tekitavaid hetki luua mis filmi kontekstis arusaamatuina vaid õõva lisasid. Horror oli horror, aga kahjuks mindi sellega lõpupoole liiale. Neid õudukatele omaseid momente toodi järjest juurde, kuigi oleks võinud vaid paaril ikoonilisel sümbolil mängima jäädagi. Meeleolukad visuaalselt haaravad pildid, hea kõhe sound kuid kahtlase väärtusega lugu mis peaks pakki siduma. Lavastajal aga nägemust on ( sellest andis aimu ka diskil olev lõik varasemast filmikatsetusest ) ja tutvuks temaga meeleldi teine kordki, ehk siis Satan's Playground´i kaudu. 3,5/5