Monday, March 31, 2008

Targets

Targets - Peter Bogdanovich 1968

Peter Bogdanovich´i iseseisvast debüütfilmist tegin mõned postitused tagasi juttu kui rääkisin lavastaja suurepärasest ideest kasutada ära talle ette antud ja peale surutud materjali ning luua sellest midagi ainuomast ja kuuekümnendate mõister hüper-originaalset. Filmi produtseerinud Roger Corman käskis Bogdanovich´il kasutada 20 min materjali filmist The Terror ja 20 minuti jagu õuduskino sauruse Boris Karloff´i teeneid. Noor vihane lavastaja aga ei teinud sellist filmi nagu Terrori tükkidest ja Karloff´i imagest oodata võiks vaid viis šokikino hoopis uuele tasemele. Lõi drive-in kinoteatritele mõeldud b-filmi millest sai kriitikute ülistatud indiehitt ja aastakümme hiljem maailmakino verstapost. Filmi geniaalsus avaldub juba algustiitreid saatvas pildis ja esimene dialoog paneb oma värskuses lausa ahhetama. Selle geniaalsuse puhangu mõistmiseks pead aga tundma teemasid nagu exploitation cinema, horrorikeiser Boris Karloff, hollywoodi pisikeste produtsentide "loominguline arvamus" ja noore kreatiivse kunstniku püüd austada maailma suurteosega. Bogdanovich võttis kõik need märgid ja lõi neist ootuste vastaselt, kuna Corman produtsendina andis oma alluvaile alati vabad käed, hoopis satiirilise komöödia mis pilab väga sümpaatselt ja soojusega nii Karloff´i, Cormanit kui ka lavastajat ennast. Aga horror? Horrori asemel pakkus Bogdanovich hoopis sotsiaalkriitilise maiguga thrillerit mis peegeldas kümnendi valge keskklassi elutülpimust ja võõrandumist nii kodaniku kohustest kui ka pereringist. Sarnaselt hilisemale Falling Down´ile, haarab pereisa ühel heal päeval ilma näilise põhjuseta relva, istub autosse ja sõidab linnapeale elavaid märklaudu otsima. Komöödia ja põnevik saavad filmi lõpus kokku. "Koletis" hävitab koletise, lavastaja teeb oma viimase suure kummarduse peaosatäitjale ja eesriie langeb. Jääb üle vaid aplodeerida. Suurepärane film, palju südant ja hinge pandi siia koomilis-nostalgilisse armsasse komöödiasse. Kahju lausa, et Peter Bogdanovich´i viimaste aastate säravaimad hetked on olnud kõrvalosatäitmised sarjas The Sopranos aga mitte lavastajatoolis. 5/5
Boris Karloff oskas ennast võrratult parodeerida.

2 comments:

fushi said...

Ai raisk, see oli hea film! Harjumatu on näha nii vanas filmis nii loomulikku näitlejatööd.

Trash said...

Ei saa seda vanuse asja küll esile tuua, kuuekümnedatel alanud noorte vihaste meeste ajastu pakkus tihti sedalaadi loomulikkust.

Kuradi hea film aga igal juhul, olin ise peale vaatamist kohe eufoorias.