Beijing Bubbles

Beijing Bubbles : Punk and Rock in China's Capital - Susanne Messmer, George Lindt 2005

Kahe sakslase amatöörlik dokfilm Pekingi indie ja punk-rock´i scenest nägi välja kehvake, sest puudus otsene sõnum ning see jutt kuidas Hiina kultuuriline taust ei paku kuulajatele võimalust alternatiivse muusikaga tutvuda ja seda mõista, oli üsna tüüpilist laadi. Sama teksti ajasid ka briti pungid aastal 1977 ning Eesti ja Venemaa kärerocki kunnid kümme aastat hiljem. Tundus üldse nagu oleksid kaks turisti paaris rockiklubis käinud, poole tosina bändiga tutvust teinud ja neil siis nädala jagu kaameraga järel vantsinud. Saad kuva kätte küll, kuid jutu tasemel, sest näidata justkui ei olekski midagi, ei kultuuride kokkupõrget ega konflikte miilitsa või kohalikega. Mul oli vaadates pigem tunne, et need hiina pungid ise püüdsid ilgelt kõvad mehed olla ja massist eristuda, kuid tegelikkuses ei huvitanud nad kedagi, seda kitarribändide äratushüüdu lihtsalt ei viitsita kuulda, mitte ei ignoreerita teadlikult, et alternativnikuid represseerida. Ja rokkarid ise olid vagurad vennad, ei poetanud sõnagi partei kriitikat ega näidanud peale riietumise üles nihilismi, elasid kõik vanemate kulul nagu miškad ja tegelesid neile majanduslikult võimaldatud hobidega. Priileivasööjad ja parasiidid kahe sõnaga. Meeste muss jäi kasinale tasemele. Kui üks oolrait saundiga indiebänd ( hiina Stereolab ) ja mongoolia viise käredama rokiga sünkiv grupp välja arvata, siis muusikaliselt ei pakkunud need ansamblid midagi. No hiina Ramones, Green Day, Peaches ja Sex Pistols - kes see ikka kuulata jaksab. Võibolla vaid Vaikko Eplik aga vaevalt temagi, sest kogu china-punk on reliisitud CD ja mitte vinüüli kujul. Tutvustava dokina nõrk, ei mullitanud seal Pekingis midagi nii palju kui lavastajad avastada lootsid. 2/5

Päris sümpaatse olekuga tüüp, hiina Holger Loodus.