Wednesday, March 24, 2010

High on Fire - Snakes for the Divine

High on Fire - Snakes for the Divine
E1 Music 2010

Tuttav stoneriguru lõi High on Fire´ist juttu tehes käega ja ütles põlgusega, et see ju kõige andetuma Sleep´i mehe bänd, mis seal pikalt ikka seletada. Andekad näe, tegid peale Sleep´i laialiminekut maineka rahvalemmiku nimega OM aga Matt Pike, see Loll-Ivan ja Tuhajuhan, hakkas oma andetusest hoopis heavy-stonerit tegema aga tegi seda nii andetult, et isegi ei kõla metalina ega stoner rock´ina või siis äärmisel juhul nagu halva hevibändi keldridemo aastast 1988. Et oleks nagu metal aga samas ei ole ka, kui vokaal hakkabki kiskuma hevipateetilisust, siis tuleb hetk hiljem häälde juba kahtlusenoot, justkui kooripoisilik häbenemine, et kas ikka saan hakkama, vean hääletämbris lõpuni välja ja kui kitarr hakkab sisse võtma võidukaid uljaid riffe, jääb trummikolks nii harvaks, et pidurdab ka keelpillide hurraa hüüdu. Kui aga trummid liiga rõõmsalt põrisema kipuvad, hakkab kitarr riffi venitama või langeb vokaal hetk tagasi olnud entusiasmipurskest madala hingemörina juurde.
Instrumendid ja vokaal oleks nagu pidevalt omavahel ebakõlas, kord tõuseb üks liiga kõrgelennuliselt ja teine pidurdab ja siis taas vastupidi, kuigi lõppkokkuvõttes surutakse üheskoos jõuliselt edasi. Visuaalselt ettekujutades oleks see justkui mõni Esimese Maailmasõja lahing kus paari kuulipildujaga rünnakurühma toetavad esimesed algelised A7V-tüüpi tankid ja... ratsaväekompanii jagu Napoleoni sõjakäikude ajast pärit husaare kes muu kaevikusõja sinelihalli ja khakise mudatooni taustal uhkeldavate erepunaste mundrite ning karraga kaetuga erksalt silma paistavad. Kõrgele pea kohale tõstetud saablitega kihutavad nad vahuvail hobustel vaenlase kaevikute poole, kabjad löövad eikellegimaale jäänud külmunud laipadest lihatükke välja, mõni ratsanikku kandev hobu komistab mürsulahtri serval, esimesed okastraadiread näksavad uljaspeade vammustest riidetükke, kriibivad suksude külgi ning algelised tankitõkked peatevad lõpuks rünnaku hoo, kuid mitte rünnakut. Selja tagant aga lähenevad soomustatud terasmasinad ning positsioonidele asetatud kuulipildujad sülgavad tuima järjekindlusega surma, hoogasale värviküllasele rünnakule järgnev hall massiivne hävituslik terase ja tinavoog pühib pinnalt selle mis ratsaväe poolt vaid kriimud ja kriibid sai. Lahing võidetakse, vastane on põrmustatud.Aasta 1988 vildakana tunduda võinud demo on kakskümmend aastat hiljem suurepärane album mille võlu seisnebki just žanrisisestes puudujääkides ja ülejääkides. Meel on loonud mitmeid šabloonlike kuvandeid muusikast ja alateadlikult ootad ühele käigule järgnevat teist ning kolmandat, kuid High on Fire kohati petab ootusi, pakkudes A ja B järel C asemel hoopis G-d või jätab üldse tühiku. Küll aga ei peta ta kuulajat, pakkudes endiselt rasket soundi segamini eepiliste ülevhetkedega.

10 comments:

Ra Ragnar Novod said...

Metroost sai juba laoetud, aga jah, peaks võimaluse andma ja tervenisti läbi kuulama. Üks lugu täitsa meeldis.

Trash said...

Kuula ikka rohkem, on selline veidra kujuga asi.

Harri said...

Muhe kirjutis. Peab tunnistama, et ise ei olegi veel jõudnud nende uue albumi kuulamiseni.

Trash said...

Well, thank you Harri! Mul on jälle varasemate albumite kuulamisega kehvasti, korralikult ei ole saanudki otsast lõpuni ühtegi mängitada.

Lauri said...

Uus plaat meeldib mulle väga, aga vanemad miskipärast mitte eriti, kõik 4...

Trash said...

Homses Ekspressis peaks ilmuma Mart Kalveti arvustus sellest plaadist. Peaks pilgu peale heitma.

Lauri said...

ma juba olen näind a Kalvet ju vana HoF'i fän

Lauri said...

Alumine on üks harvasid pilte üldse kus Matt Pike'l särk seljas on

Lauri said...

A kes need kaks lahedat poisinaasklit on?

http://www.brooklynvegan.com/img/music2/sleephighschool.jpg

Trash said...

Hea pilt!