Monday, March 01, 2010

Roger Dodger

Roger Dodger - Dylan Kidd 2002

Ühes foorumis käis kibe arutelu, et milline indiefilm dekaadi teostest sai oma kvaliteedile pöördvõrdelisel arvul tähelepanu saanud, ehk siis millist väärt kinolugu ignoreeriti enim. Keegi käis välja käesoleva filmi nime ja mitmed kiitsid valikut takka, suurem osa ei olnud muidugi sellest midagi kuulnud mis iseloomustabki asja kõige paremini. Mina olin nimega varem kokku puutunud, kuid ega ilma foorumis üles tõusnud kisata, poleks sellele suuremat tähelepanu pööranud. Nüüd aga sirutasin kombitsad välja ja vedasin paari päeva pärast teose oma DVD mängijasse. Roger on New York´i tipp copywriter, tal on hea maitse nii huumori kui naiste suhtes ning terav meel ja keel. Roger on üle linna tuntud naistemees kes oma enese sõnul ei lähe kunagi baarist üksinda koju ega veeda ööd kaaslaseta. Ometigi on mehe enesekindlus murenemas ja väärtuste ümberhindamine alanud, ta on aetud situatsiooni kus enesega rahulolu on pöördunud ta enese vastu ning lust muutunud kibestumiseks ja just sel hetkel satub ootamatult külla ta 16 aastane õepoeg, paludes onu abi ja õpetussõnu võrgutuskunsti omandamisel. Libekeelne Roger võtab õepoja kaasa öisesse New York´i eesmärgiga sokutada noor poiss mõne kena näitsiku või naise voodisse. Campbell Scott teeb siinses filmis arvatavasti elu parima rolli ja Roger´i kurb-koomiline tegelaskuju võimaldab seda suurepäraselt. Küünik keda ta enese vaimuteravus on mürgitanud ning kelle elulõtvus on viinud tüdinemise ning hingetühjuse äärele. Filmi jooksul järjest naeruväärsemalt käituv Roger on muutunud endise mina karikatuuriks ja kuigi mõned tema valikutest on õiged ja positiivsed enese taasleidmise koha pealt, suudab lavastaja õnneks viimase stseeniga taas selguse majja tuua. Aga see viimane stseen on üldse paras peavalu mida võib tõlgendada nii ja naa. Mina tõlgendasin seda hetkel kui märki Roger´i ebaküpsuse jätkumisest, tema endise olemuse riismete, millest nüüd piisab vaid selle kuulajaskonna köitmiseks, demonstreerimiseks aga samas võtsin täiskoorist punkti maha just sama stseeni teise tõlgenduse, ehk südamliku seebi teele mineku eest. Suurepärane vaimukas komöödia ühe mehe hingekaotamisest läbi enese teravuse, tarkuse ning analüüsivõime, läbi omaduste mis kunagi on talle toonud mainet ja rikkust, kuid nüüd hakkavad meest distantseerima reaalsest elust. Rollist või isegi öelda ametist mis aastatega on nii hästi selgeks saanud, et sellest loobumine on raske isegi siis kui sa mõistad olukorda kuhu sattunud oled. 4,5/5
Roger ja ta alatine hambus tossav kaaslane.

8 comments:

Ralf said...

Juhtusin täiesti lampi Kanal2 vahendusel ühel laupäevaööl nägema ja olin samamoodi vaimustuses. Suurepärane film.

http://fletchujafilmid.blogspot.com/2009/08/roger-dodger.html

Anonymous said...

Nii ja naa. Pleikarifilmide jätkuks:
http://www.imdb.com/title/tt0174336/

Trash said...

Ralfi arvustus

Mis sa Ralf sellest Jesse Eisenberg´isty seal Twitteris tüütasid, tüüp on ju eriline junn ja nõme oli ta ka käesolevas filmis.

Mind näiteks alguse stseen ei häirinud, isegi meeldis, eriti see, et suits tehti jutu vahele tõesti 7 minutiga nagu reaalajas. Tean, tsekkasin mängija taimerit. :)

Trash said...

A sede anonüümse pakutud pleikkarifilmi ei söenda küll vaadatam, tundub ikka nõrk olevat.

Ralf said...

Miskipärast tuli mulle anonüümse pakutud pleikarifilmi peale meelde Pumpkin mida vaadata tahaks.

http://www.imdb.com/title/tt0265591/

Trash said...

On hea? sa ei ole ise veel vaadanud jah?

Pleikkarifilm on muidugi ka hea väljend.

Ralf said...

Ei ole jah vaadanud, aga huvi pakub...

Trash said...

Eks ma hoian ka silmad lahti, järsku satub kätte. Ise otsima ei hakka.