Chekist - Чекист

Chekist - Aleksandr Rogozhkin 1992

Nii nagu Karaul´is kujutas Aleksandr Rogozhkin tuima monotoonsusega vangivalvurite poolset kinnipeetavate konvoeerimist ja kontrollimist, nii pakub ta seekord samasuguse pedantliku kordusena vangide mahalaskmist. Filmist vähemalt poole võtab enda alla tegevus kus keldriruumi lastakse viis inimest, kästakse neil ennast paljaks koorida, sunnitakse paari rusikahoobika takka, jooksutatakse siis seina äärde, antakse käsk sirgelt seista ja mitte liuigutada ning tulistatakse kuul pähe. Pestakse seinad, loobitakse kehad kärule, veetakse keldri tagumise osa juurde ning vinnatakse surnud luugi kaudu õues ootava veoauto kasti. Sorteeritakse lahkunute riided ja pisiesemed, tehakse suitsu ja juhatatakse sisse uus viiene grupp. Teos demonstreeris otseselt kuidas toimus kahekümnendate aastate alguses massiline aadli ja inteligendi likvideerimine. Põhjuseid vangi võtmiseks oli mitmeid, alates võitlemisest valgekaardi ridades ja lõpetades süütu anekdoodi rääkimisega, kuid troika poolt määratud kohtuotsuseid vaid üks - mahalaskmine. Tšekistide ultravägivaldne ja tihti filosofeerimisse kalduv lähenemine revolutsiooniaatesse tegi neist linnaelanike seas põlualused, kuid oma ideaalide eest seismine oli punamõrtsukaile kordi tähtsam kui tuhanded valdavalt süütult mõrvatud kaaskodanikud. Väga hea teos punamonstrumi esimestest ohvritest ja kommunismi olemusest. Kahjuks aga taaskord küsitava lõpuga, sest meeldejääva julmuse kujutamisel ei tohi kunagi minna inimhingest headusekübet otsima ning kujutada mõrvarit kahetsevana. Mis kuradi "kõik on lõpuks head" sõnumit sa ikka välja pigistad kui kommunistide kätel on kümnete miljonite süütult tapetute veri? Tapavad ja tapavad ja siis kahetsevad? Ei, nii need asjad ei käi! Tapavad, tapavad ja jäävadki tapma, vaat see on tõeliselt õudne ja läbi õuduse mõtlemapanev. 4/5

Surmatehas.