Wednesday, February 29, 2012

Binary Domain

Binary Domain maadleb transhumanismiga küberpunki moodi maailmas. Väga käepärane ja tõhus müristamine on paari pandud tärina tehisintellekti pealt jooksvate meeskonnakaaslastega. Jaapanlik huumor siin ja seal, cover-based tinutamine mujal. Lisaks veel kergemat kilda rollimänguelemendid, relvadele uuenduste ostmine ja muud säärast. Raha saab vastaste pihta tulistamise eest.

Parajalt lühike üksikmäng, mida nädalavahetuse ja kohvitassiga läbi joosta. Ei tohi ainult kergemat raskusastet valida, siis tuleb tukk peale. Isegi lugu oli hea. Kes käepärasemat robotite pihta tulistamist otsib, sellele on mäng nagu raudrusikas silmaauku. Minule meeldis ja mina mängin veel. Kaheksa silma kümnest.

Tuesday, February 28, 2012

I6Noir - Death Wears Stripes


I6Noir - Death Wears Stripes
I6Noir 2011

01. Last Slow Dance
02. 1968
03. Making Sense
04. Afterlife And Gamma Waves
05. Blue Pulp
06. There`s No Enemies
07. Beneath The Snow And Ice
08. Emptyone
09. Dead Man´s Tuning His Guitar
10. A Slow Start
11. The Violent Way
12. Angels Made Of Soap
13. On The Wrong Side Of The Road
14. Where Are You Devil


Kuulan ja virisen. Kuulan ja vaimustun. Vahest ka samaaegselt, sest I6Noir´i lugudega oli nii, et kord tundsin teravalt millestki puudust ja kirusin, et ei osata nüüd näha mis helid siin tooni peaks andma või, et vokaal jätab kehva mulje, et siis taas järgmise träki puhul kiita head sobilikku lauluhäält ja leida, et päris hästi välja kukkunud pala. Ja nii läbisegi ja kogu aeg ja iga loo puhul. Oot, nüüd valetan! Träkkidega "Dead Man´s Tuning His Guitar" ja "The Violent Way" jäin koheselt rahule nii, et kui lõpupoole läheb album paremaks (plaadi teine pool on märgatavalt ägedama tundega või olin ma juba harjunud?), siis võib ju tulemusega igati rahule jääda. Tegemist Remo Randveri sooloprojektiga mis segab gootirock´i, tumedamat sündimusa, neo-folki ja sekka ka industriaalsemaid helisid. Tsekake järele!

Ühislinn

Jaan Klõšeiko, Ilja Sundelevitš, Paul Rogers, Peeter Laurits, Tanja Muravskaja - Ühislinn
Varrak 2012

Väge meeldiv lugemine, sest raamatu peale on vaid mõned majad mida ma ei tea ning üsna mitme kohta võiksin ise samuti lugusid jutustada, et kes sõpradest on seal elanud või kuidas seal kunagi pummeldamas sai käidud. Jaan Klõšeiko alustas minu enese kodukandiga (olen sündinud Koidu 68, elanud koidu 109 ja elan hetkel Koidu 20), mille ajalugu ja inimesed juba lapsest saati tuttavad. 6 aastaselt kolisin Faelhmanni tänavale ning kui jutujärje võtab üle fotoraamatu koostaja Ilja Sundelevitš, siis temagi mälestustega seotud majad on mulle tuttavad. Vahepeal pakub Paul Rogers tehispunnitamist ja proovib artistile kohaselt suurt kunsti välja pingutada nii, et parem jätke leheküljed 84 kuni 135 kohe heaga vahele, kui te just ei taha tunnet ja tuju rikkuda. 136-ndalt alustab oma mälestusi Peeter Laurits ning tema lemmikhooned on taas mu noorpõlve seikluskandile üsna lähedal, sealgi hoovides hullatud ja hulgutud ning kunstnikust kümme aastat nooremana, jagan ometigi hulgaliselt samalaadseid meenutusi nii seoses esile toodud majade kui ka ajastuga. Tanja Muravskaja puhul aga nautisin tema jutustamisoskust. Väikeste, kuid nii tähtsate ja paljuütlevate nopete kogumit. Minu jaoks väga nostalgiline ja mälestusi üles kergitav kogumik tekste ja fotosid. Tänud tegijatele!
Ülemisel pildil Jaan Klõšeiko raamatuga. Foto autor Anu Trubetsky.
Alumisel pildil foto mu nüüdse elukoha valmimisest. Foto Rannala Ehituse kodulehelt.

Moebius

Moebius - Gustavo Mosquera R. 1996

Buenos Airese metroos kaob jäljetult reisijaid vedanud rong, vaid aeg-ajalt on hooldustöölistel mulje justkui kuuleksid nad kusagilt lähedalt mööduva rongi tekitatud liiprikolinat ning tunneksid tunnelites liikuva objekti tekitatud tuulevoogu. Metroo direktor võtab teenistusse arhitektuuribüroo teenistuja, et viimane tunnelitelabürindi plaane uurides saaks selguse, et kuhu soppi see juba mitu päeva kadunud rong end peita võiks. Noore arhitekti jaoks on aga lahendus hoopis matemaatilist laadi, kuigi keegi tema valemitest kuuldagi ei taha ning noormeest opakaks peab. Argentiina põnevikku peetakse ulmefilmiks, kuid pigem on tegu müstilise linalooga mis mõningal määral tõi ajasügavusest esile mälestused seoses Darren Aronofsky Pi-ga. Moebius aga ei olnud nii intrigeeriv ning lõpuks paljastatud motiivid (rongi kadumise tahtlik põhjustamine) jäid üsna kasinateks. 2,5/5

Öö metrootunnelites.

Joel Tammik – Horisont

Joel Tammik – Horisont
Väli 2011


01. Suunataju
02. Suplus
03. Ärkav
04. Seis
05. Pargis 2
06. Talve soojus
07. Kogum
08. Pargis
09. Lained
10. Öös
11. Põhjapoolus
12. Vihmamets

Kunagi nooruses oli idee kirjutada Herman Sergo "Lootsitoa jutud" ümber ulmejuttudeks, vahetad vaid mere kosmosega ning linnad-mandrid planeetidega ja saadki "Navigaatorite klubi mälestused". Joel Tammiku albumit "Horisont" kuulates tuli esmalt meelde just maailmaruumi ulmelised reisid, kuna helilooja poolt kasutatud mere traditsiooniline helistik meenutab kangesti kuuekümnendate ulmefilmide muusikalist tausta. Just vanad nõukogude ulmekad tulid koheselt pähe, läbi vett täis akvaariumi filmitud "Planeta Bur", "Andromeeda Udukogu" interplanetaarsed matkad ja "Suure kosmosereisi" suur kosmosereis. Muidugi on merereisi asemel kosmoserände võrdlemine allveeseiklusega täpsem, vee alune maailm sarnaneb hulga rohkem maailmaruumi omale, nagu ka allveelaev kosmoselaevale. Kapten Nemo "Nautiluse" illuminaatorist avanev vaade on kindlasti sarnasem raketi pardal olijatele avaneva pildiga ning merepõhja või sügaviku saladuslikud olendid on siiani justkui võõraste maailmade eluvormid. Võib-olla sellest on ka tulnud mere ja kosmose kujutamisel kasutatav äratuntav analoogsüntesaatori poolt loodud heliline sarnasus, mõlemale sobivad imehästi sfäärilised saundid, pulseerivad võnked ning isegi kordamiste monotoonsusest tekkiv lõppematu tühjusetunne.
Joel Tammiku album võib küll tekitada seoseid kosmosereisiga, kuid jääb tegelikkuses ikka puhtalt merereisiks. Juba albumi nimi "Horisont" ütleb meile, et kosmosega siinkohal arvestada ei saa, sest meie planeedi atmosfäärist lahkudes kaotab see sõna oma tähenduse. Merereisi ja meremeeste jaoks on horisondil aga eluline tähtsus, selle poole olid seatud kõik lootused ja ootused, ikka ja jälle heideti pilk silmapiirile, et järsku on nähtavale ilmunud must maaviir või võõra laeva siluett. Veel paarsada aastat tagasi oli rannik navigeerimisel kõige tähtsam komponent ning liigagi tihti seati laeva kurssi visuaalse vaatluse teel, andes rannajooni tundvatele meremeestele suure eelise mõõteriistade ees. Heites kõrvale kõrvale galaktilise maailma, saab kuulaja koheselt asemele väga äratuntavate märkidega merereisi, on selleks siis tuulevaikse ookeani päikeselõõsas kostuvad õrnad laineloksatused vastu pardakülgi, troopikasaarte linnulaul, õrnalt laeva raadiovastuvõtjasse kosuvad eetrisahinad või hoogne pärituule seil. Joeli muusika on ääretult pildiline ja illustreeriv, kuulajat ei ehmatata abstraktsete muundhelide ega sünteetiliste veidrustega, vaid lastakse rahus tunnikese uneleda. "Horisont" on albumina justkui naasmine minevikuambienti lätetele kus selle muusikastiili helimaailm pidevate "uute-huvitavate" krõpsatuste ja kriipimistega piitsutamise asemel pigem rahustas ning lõdvestas kuulajat, andis võimaluse osa saada millestki ilusast ja ka väheke seikluslikust. Minu jaoks on "Horisont" merereis ajast kui esimese vabariigi aegsed aurikud vedasid Aafrikast Londonisse kreekapähklitega täidetud trümmilaadungeid ning aeg-ajalt sai sama reis ette võetud veel ka purjelaevadega. Joel Tammik on loonud ilusa kergelt visualiseeritava audiopildi nauditavast merematkast.

Monday, February 27, 2012

The Thing

The Thing - Matthijs van Heijningen Jr. 2011

Kuulasin nädal tagasi raadiosaadet sellest kuidas vene teadlased on aastakümneid puurinud Antarktikas pinnast, kuni nüüd jõuti kolme ja poole kilomeetri sügavusel maaaluse järveni. Järv on siiani olnud välisõhu eest miljoneid aastaid suletud ja sealsed bakterid on saanud kasvada-areneda omasoodu. Nüüd aga tahetakse järvevett pinnale tuua, et neid elusorganisme uurida. Mõned teadlöased ütlevad, et lahe, samas kui teised hoiatavad ohu eest mis võib kaasneda, kartes inimestele ohtlike viirusi. Lugu missugune! Siit saaks ühe The Thingi veel välja venitada küll, võib-olla põhilooga sidumine läheb keerukaks, aga muus osas saab klappida või vähemalt sama tunnet kandva õudusfilmiga lagedale tulla. Vene teadlaste baas Antarktikas, iidsest järvevbeest leitud muteerumist soodustav bakter mis sinna kunagi tulnukate poolt peidetud, muteerunud monstrum (endine vene teadlane) baasis ringi kappamas ning veristamas ning hilisem lõplik arveteõiendus jää ja lume keskel. Mina vaataks sellist filmi iga kell, mis sellest, et võib meenutada juba varem linastunud teoseid. Eks oli ju ka The Thingi uusversioon eelloo nimest hoolimata vana pea üks-ühele kordamine, aga ikka igavesti mõnus vaadata. 3,5/5

Veealune järv "Vostok".

Gotham City Impostors

Gothami petturid seilab laisalt teiste tasuta klassipõhiste kõmmutamismängude kiiluvees. Keskpärane tulistamine paaritatud alla keskmise disaini ja kunstilise stiiliga. Pakub meelelahutust kõige rohkem pool tundi, sest siis saab avastamisrõõm otsa. Ja frustratsioon algab.

Isegi kõige kandilisem kriit karbis saab aru, et tegijate ainus eesmärk on raha teenida: uute oskuste ja võimaluste lahti lukustamine on silmipimestavalt aeglane. Nii aeglane koguni, et ainus viis mängu natukenegi nautida on osta päris raha eest spetsiaalseid kogemuspunktide boostereid. Lame ja kahvatu petukaup.

Guillotine : The Timbers of Justice

Robert Frederick Opie - Giljotiin: Õigusemõistmise värav
Olion 2005

Robert Frederick Opie on kodukootud kirjanik ja uurija, rohkem nagu giljotiini fän, kui tõsimeelne ajaloolana. Kindlasti ei paku ta väära informatsiooni, kuid teeb kõike seda konarlikult, hüpates ajaloolisel nivool ning peatudes lähemalt ühel detailil, ignoreerides samas teist samatähtsat. Kõige tagant kumab veel läbi kummaline giljotiini jumalikustamine, paar korda ehmub vist ise samuti, et nii soojad tunded talle selle seadme vastui ja siis võtab tagasi, kuni lõpuks tehakse selgus majja. Prantsuse giljotiin oli hea ja kasulik giljotiin ning paha giljotiin oli natsigiljotiin. Fakt, et Kolmanda Reich´i ajal Saksamaal giljotiini kasutati, peseb kogu süüst prantslaste hoogsa peadenoppimise, sest natsigiljotiin oli paremas töökorras olemisest hoolimata üdini negatiivne nähtus, kuni selleni, et kirjanik lubab endale natsigiljotiini kohta iseloomustavat sõna "inetu". Prantslaste kätetöö on ilus, sakslaste tõhusam masin (leiutise töökorras oleku ja timuka tõhususega mõõdetaksegi giljotiini väärtust) oli inetu. Raamatu huvitavaim osa käsitles Pariisi timukaperekondi ja suguvõsasid ning väga intrigeeriv oli ka lõik tsirkuseklounist kes ühes väikelinnas oma giljotiini üles seadis ja "revolutsioonovaenlasi" asus tapalavale toimetama. Muidu kuiv ja krobeline, kuid oma raamatulaada 1 eurost hinda siiski väärt.
Alumistel piltidel inetu saksa giljotiin.

Police Beat

Police Beat - Robinson Devor 2005

Aastal 2006 suhtlesin vilkalt ühe USA tüübiga kel nimeks Timothy. Vedasime koos üht netiprojekti ja kui tööjutud aetud, lobisesime muusikast ning filmidest. Oli veel see aeg kui jaksu jätkus IRC-is tunde mööda veeretada ja aega raisata. Timothy oligi tüüp kes mulle esimesena The Wire´i seriaali soovitas ning kohe otsa ka käesolevat mängufilmi, aga mina, va loru, ei võtnud kohe vedu, sest olin tõrksalt kahtlev tüübi filmimaitse suhtes. Paar aastat hiljem tuli The Wire tugeva laksuga ja meenus ka sarjaga kaasas käinud filmisoovitus, kuid Timothy kiidetud filmi nime enam ei mäletanud ning tüüp ise oli selleks ajaks samuti kättesaamatuks muutunud, traagiline juhtum perekonnas oli ta arvutis suhtlemisest võõrandanud. Soovitatud filmi poster oli selgelt meeles, kuid pealkiri mitte ja nii läks aastaid kuni ma selle postriga taas pooljuhuslikult netis vastamisi põrkasin.
Senegalist USA-sse migreerunud mustanahaline moslemist velopolitseinik tiirutab patrullides nädal aega Seatlle´i äärelinna parkides ning tänavatel, kuulab väljakutse teinud isikute muresid ja kaebuseid, püüab ohjeldada oma paarimehest sõpra, täidab õhtuti päevasündmuiste kohta politseiraportit ning unistab iga ärkvel oldud minuti oma girlfriendist. Päevad kuluvad rattasadulas ringi vändates, kuritööd järgnevad kuritöödele ja rutiinist veab eemale vaid unistamine. Vaese politseiniku tüdruk aga ei vasta ega vasta mehe telefonikõnedele ning armunu aja hakkab välja mõtlema võimalikke negatiivseid versioone seoses kihva kiskuvate südameasjadega.
Robinson Devor oli lavastanud imeilusa linaloo, kus vaikselt kulgev lugu jutustab end mitme külje pealt. Vaataja võib ise võtta nurga filmile lähenemiseks, on tegu tema jaoks siis vahetu romantilise kinoga, tõsise immigrandi mõttemaailma ja eetika piire tutvustava draamaga või mitmetahulise krimifilmiga kus igapäevase kuritöö taga peidab end veel ka varjatum seaduserikkumine, kõike seda pakutakse ja enamatki. Kümmekond minutit vaadatuna olin väheke nördinud, sest indikino raamides kunstiliselt tasemel linalood ei ole just otseselt minu maitse ning arusaamatus seoses krimilõikudega oli segadusse ajav. Paarikümne minuti pärast aga juba teasin mis laadi lähenemisega lavastaja lagedale on tulnud ning nautisin tema poolt pakutud unikaalse taustaga politseiniku olemust, tema mõtete siirust ning mõistetavust, kaunist kaameratööd ja episoodidena tunduvaid politseiväljakutseid oma suuremate ja väiksemate seaduserikkumistega. Viimaste puhul näidatakse vaid fragmenti juhtumust, jättes tihti vaataja enese arutada mis laadi kuritööga võis tegu olla. Küll aga on need kõik võetud Seattle´i politseraportitest ning tunduvad kui hullud tahes, ikkagi on kunagi midagi sellist reaalselt toimunud.
The Wire´i seriaaliga samaegselt väljapakutuna võib esialgu tunduda veider, kuid tegelikult kannavad mõlemad väga sarnaseid märke nagu politseiniku argipäeva tõepärane kujutamine, inimsuhete selgus ja tegutsemismotiivide arusaadavus ning lavastaja poolt seatud lõpptulemuse kõrge kvaliteet. Devor läheneb asjale lihtsalt väheke kunstilisema visiooniga, pingutamata aga vaataja suureks õnneks seejuures üle. Police Beat on omanäoline krimifilm, pildiliselt unelev-kena, nagu shoegaze bändi video, aga sisult kohati karm, justkui sotsiaalkriitiline industrial-raiumine. Tegu on kindlasti minu poolt sellel aastal vaadatud parima linalooga. 5/5
Seattle´i suburbias.

Saturday, February 25, 2012

Kingdoms of Amalur: Reckoning

Amalur on märkimisväärselt õnnestunud ristsugutis tõsimeelse rollimängu ja keskpärase müdistamise vahel. Või peaks see vastupidi olema kirjutatud? Igatahes, maailm on kirju, tegevusi on silmini ja takt hoitakse kõrgel. Väga põnevasti on lahendatud erinevate boonuste ja klasside süsteem, ehk siis mängida annab puhastverd maagi, suli või sõdalasena, aga keegi ei pane kätt ette, kui on soov ehitada ristsugutis kahe-kolme stiili vahel. Minimängud lukkude muukimiseks või loitsude murdmiseks on küll mannetud, aga neid on see-eest kerge läbida. Siingi pole haisugi korralikust süžeest, elanike mured näivad tühistena ja sõjad sihitutena.

Säherdune põnev toode tuli turule ilma suurema laineta. Kellel aga kergemat meelelahutust ja tõhusat madistamist vaja, see saab siit enam kui küll. Seitse silma.

Ratkiller - Gallic Cones


Ratkiller - Gallic Cones
Ratkiller 2011 / Dipsomaniac Records 2012

01. The Elders Of Sinigaglia 05:24
02. Inhuman Power By Magic Potion 05:47
03. Singularis Porcus 03:26
04. Via Appia 04:56
05. Castle Communications 03:04
06. S.P.Q.R. 02:59
07. Prelude To The Battle 06:08
08. Wainsaht, By Teutates! 05:04
09. The Bard, The Druid & The Headhunter 03:22
10. The Sky Is Falling 03:58


Paar päeva tagasi oli Mihkel Kleisil Tarus kontsert ning tüüp teatas FaceBookis mõnusalt, et tulge aga kohale, nüüd on teil lõpuks võimalus osta neid paljukiidetud käsitööna valminud EDASI ja Ratkilleri helikassette ja CDR-e. Ei ole vaja hiljem viriseda, et kuis ma nüüd ilma jäin, vaja lihtsalt kohale minna ja osta. Minul näiteks on paar-kolm ultralimitweeritud EDASI reliisi puudu, aga käesolev Ratkilleri audiokassett küll kenasti riiulis. Ei tea paljus seal Tartu konsal kohal käisid või "Gallic Cones´i" kasseti ostsid, igal juhul need kes ilma jäid, saavad lohutuseks kogu materjali mp3-e kujul arvutisse. Isiklik lemmiklugu plaadilt on "Inhuman Power By Magic Potion", aga eile avastyasin, et järsku selle tõttu, et olin seda juba varem YouTube´vahendusel kuulanud ja nagu ikka, see mis kõrvale tuttav, tundub tihti ka hea. Eks pean kassetti paar korda veel mängitama, järsku avastan puhtalt lehelt uue lemmikträki.

Filmiküsitlus - Eerik Kändler


Just täna kuulasin üle pika aja jälle Tagasi Tulevikku omanimelist debüüti ning pidin taaskord tõdema, et see on üks mu kohalikke lemmikalbumeid ever. Olen Eerikule jõudnud juba paar korda purjus peaga mäluaugu äärel kõikudes anda "hüva nõu" ja teda hurjutada, et jätku see Mantra Gora nimeline lasteansambel kus seda ja teist ning astugu aga julgemaid samme sooloartistina, sest tema niinimetatud põhiansambel ei kanna endas poolti nii vahetut suhtumist muusikasse. Mantra Gora on küll kenade lugudega ilusate inimeste ansambel, kuid minu jaoks jääb teatud piiridesse, sinna vihmalõhnalise kampsuni ja kooli näiteringi kanti, samal ajal kui Eeriku soloprojekt Tagasi Tulevikku viib igale poole, annab fantaasiale hulga laiema, et mitte suisa öelda piiritu, mängumaa. Juba nimi ise viitab skaalale mida saab lõputult venitada ja nii saab katkematult, tema muusikat kuulates, ka mõttemaailmu ehitada. Olen sattunud kuulama ka "Sädelevat kassi" ja loodan sellest paljut, sest siin kohtuvad Eeriku meloodiate seadmise oskus Elerin Vellingu jõuliselt kandva vokaaliga ja live´il kogetu põhjal julgen väita, et kahe muusiku koostöö aitab veelgi Eeriku ulmamaailmade piire julgelt avardada. Aga teile kallid blogilugejad soovitan läbi astuda Levist Väljas paarist ning osta sealt Tagasi Tuleviku plaadi, mille hind oli viimati odavam õlle omast. Te ei kahetse!

Nimi: Eerik Kändler
Bänd: Tagasi Tulevikku, Sädelev Kass, Mantra Gora
SoundCloud: Tagasi Tulevikku
SoundCloud: Sädelev Kass


1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Mõned aastad tagasi meeldis vaadata Dogma filme nende tumeda huumori tõttu. Nagu näiteks "The Idiots", "The King Is Alive" ja "The Celebration". Samast teemast ka "Dog Days", kus vaikne Viini äärelinn hakkab kuumusega ära kruttima. Jarmusch-i filmid (eriti "Dead Man" ja Neil Youngi soundtrack) on ühed lemmikutest. Meeldivalt häiriv elamus oli "Black Swan". Kõikvõimalikke animeid ja animatsioone on alati vahava vaadata. Mida värvilisem seda parem. Samas on mulle ka väga sümpaatsed Phil Mulloy jubedad kauboid.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Viimase meeldejääv elamus oli PÖFF-il Tšiili film "Vanad kõutsid", mis linastus programmis "Vitamiini laks". Lisaks minule ootas saalitäis publikut mõnusat äraolemist ja loodetavasti ka kõhutäit naeru, et siis hiljem heas tujus pimedasse ja rõskesse novembrisse sukelduda. Selle asemel voolas ekraanilt saali hoopis kortsus vanainimeste maailm oma dementsete askeldamiste ja kummaliste luuludega. Lisaks veits narkotsi, depresiooni ja lesbisid. Päris lõbus oli järgmisel hommikul shokeeritud inimeste kommentaare PÖFF-i lehelt lugeda. Aga film oli siiski armas vaatamine.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Kui meeldib mõnus elekrooniline suristamine ja krigistamine, siis julgen soovitada "Fuck Buttons"-it, mis kõlab kohati nagu apokalüptiline tuumaplahvatus pärast romantilist päikeseloojangut. Ansamblil "The Black Moth Super Rainbow"-l on lisaks mõnusale musale ka mõned lahedad loo nimed varuks - "Neoon siirup surnuaia õdedele" on üks nendest. Hetkel tinistab kõrvakates vana hea The Smashing Pumkins.

Tänan Eerik!
Kaader filmist Hundstage.

Thursday, February 23, 2012

Archer - 1. season

Archer - 1. season - created by Adam Reed 2009

Heh he! Täitsa külluslikult huumorit mis mulle meeldib, ehk siis viiteid veidrale seksile, alkoholile-narkootikumidele ning näpuga näidatakse ka võõrast nahavärvi inimeste suunas. Vaimukas ja lihtne. Ühest naljast ma ei saanud aru, läksin kohe päris närvi, kerisin mitu korda tagasi ja püüdsin tagamõtteid aimata, kuid ju see oli siis nii vaimuterav, et minu taip peale ei hakanud. Ideaalis muidugi võiks kõigist episoodidest kokku lõigata 6 briti standardile vastavat episoodi, kuhjata nalju rohkem üksteise peale, jättes otsesele tegevusele (mis tihti venima kippus) selle võrra vähem ruumi, kuid hea meelelahutus oli niigi. 4/5

Salaagendi päevatöö.

Final Fantasy XIII-2

Jälle kaua tehtud kaunis Final Fantasy XIII-2. Jätkab umbkaudu selle maailma järel, kus eelmine XIII pooleli jäi, aga suund on täitsa teine. Esimene mäng oli kramplik, kinnine, ühe raja peal liikuv seiklus. See siin on vastupidine: lahtine ja segane. Isegi nii segane, et pärast paari mängutundi ei pruugi aru saada, kus edasi minema peab. Tempot on jõudsasti juurde keeratud. Aga tegelaste kaadrit on sama palju vähendatud. Nüüd on ainult kaks segase taustaga peategelast, kolmanda meeskonnakaaslase asemel saab metsast endale kolle sõbraks korjata, Pokemoni stiilis.

Isegi kui mäng algab kergemini, siis sisu poolest on uus teema ja peamine kurjam väga keskpärase animesarja mõõtu. Fännid võivad sedasinast asja mängides suurest naudingust ju vahtu suunurgast välja ajada, aga keskmisele tarbijale on see kvaliteetne toode lihtsalt liiga jabur. Kuus tugrikut kümnest.

Wednesday, February 22, 2012

Variant C


Läks nüüd loosimine nädal üle, aga lõpuks ilmus fortuuna välja ja rebis rahva seast ühe õnneliku. Hypnoboosteri plaadi võitis endale Kristjan V. Tänud kõigile kes vastata viitsisid ning otse loomulikult oli õige vastus variand C!