Saturday, July 21, 2012

R2

Kuna olen viimasel ajal olnud kehv blogija, siis kopin siia teksti mille kirjutasin Rada7 foorumisse. No nii ruumitäiteks, et ikka teil midagi pikemat ka imelühikeste filmimainimiste vahele lugeda oleks.

Kuulasin just spetsiell terava kõrvaga ja tähele panu kontsertreerides kolm päeva Raadio 2-e päevaseid saateid ja saan väga hästi aru miks sihtrühmana mõeldud noored raadiot kuulata ei viitsi. Põhimõtteliselt lastaksegi sealt pidevalt peerude mussi mis küll minusugusele peerule kohati kenasti sobib, kuid kui prooviksin end asetada kahekümne aastase poppidesse tennistesse, siis läheks vist näpp kohe raadio OFF nupu juurde.
Selle nädala plaat on uus Smashing Pumpkins. Bueno, bueno, ütlen mina. Uus on suvaline sitt, no aga vähemalt on kusagil väike nostalgiatuluke süttinud. Bändi kõrghetk jäi 20 aasta taha, aga uus album (faking 20 aastat hiljem ilmunud üllitis!) on nädala plaat. See on justkui kui mina aastal 1994 oleksin kahekümneselt minule suunatud raadiot kuulanud ning siis DJ räägib, et aastal 1974 olid ägedad Grand Funk Railroad, Bachman-Turner Overdrive ja Nazareth ja nüüd kuulame nendelt mõnda uut albumit. Who cares!? Ma oleks aastal 1994 tahtnud kuulata Dallast ja Zahiri, NIN-i ja Helmetit, trip-hop´i ja happelisust veel vähekenegi säilitanud teknot. Ja nüüd peaks tänapäeva noori huvitama Smashing Pumpkins? Ja kas peaks nad erutusest hundiratast viskama uue Killing Joke´i, Ultravox´i, Stranglersi või Human League peale?
Muss aegub tänapäeval nii kiiresti, et noorte püüdmiseks pead juba homme mängima seda lugu mille artist nüüd just õhtul netti üles pani. Aga ei saa - playlisti dinosaurused on ees laiutamas. Kõik need R2-e 35-40 aastaste DJ-de noorpõlvelemmikud, mis neile kahekümne aastaselt meeldisid ning mille kussutamisest loobuda ei saa, sest kui nende arust olid/on need ägedad bändid, siis peavad ka uuemate põlvkondade jaoks nad seda olema. Noored aga kuulavad sellist mussi mida nad juba selleks hetkeks kui artisti plaat müüki tuleb, aegunuks ning igavaks peavad. Siis nagu Hurts'i "Wonderful Life" jõudis R2-e alles aasta hiljem!!! Tean seda hästi, sest proovisin ühes jõulusaates seda sooviloona saada, aga sain alles järgmiste jõulude ajal. OK, OK! Hurts meeldis kõigile ka aasta hiljem, aga järjest kitsamaks läheb selles ringis. Ja läheb veel ja veel kitsamaks ja nii kitsaks, et tee playlist iga nädal uus, muidu vaid zombied passivad tuima pilguga raadio kõrval.
Aga küsime siis, et miks uus välismaa ja eesti muss raadiosse päevaprogrammi nii vaevaliselt jõuab? Õhtusesse vööndi jah, seal ju uut ja huvitavat küttivad mehed kõik koos, kuigi minu isiklik arvamus uue ja huvitava koha pealt võib sealgi hargneda. No välismaa uus mussi ei saa muidu enne mängida kui see on ilmunud (või ilmumas) plaadil ja saabunud (või saabumas) Pedrobeat'i müügile. Uut eesti mussi ei saa aga enne mängida, kui see pole olnud Raadio 2-e nädala demo, Universaliga lepingu teinud artist või/ja sõprade tehtud muss. Viimane valdavalt ei tähenda halba, kuigi R2-e kritiseerijate "käsi-peseb kätt jutud" vastavasse suunda rihivad. Kui aga bänd oma demo raadiosse ei too, siis päevase vööndi jaoks ei ole bändi üldse olemaski (kas muss raadiokõlbulik või mitte, ei ole hetkel jutuks) ja Koit Raudsepp saabki vabalt väita, et see või teine artist on eesti muusikaskene kõige paremini hoitud saladus, kuigi need niinimetatud saladused on paar-kolm aastat koos mänginud, mitu tosinat live'i heitnud, paar kodukootud CDR reliisi üllitanud ning... well, netis pidevalt kuulatavad ja alla tiritavad olnud. Aga oma salvestist R2-e valvelauda ei ole jätnud. Ja need plaadid mis bändid on Mop´ile, herr Röntgenile, Niinestele või Nestorile pihku suranud, lähevad koos saatetegijatega koju, ega jää peatoimetaja lauale heakskiitu ootama.
Alguse juurde tagasi pöördudes tundub minu jaoks imelik, et sellise suhtumisega püütakse tänapäeva noori, kellel on igal ühel iga kuu oma uus lemmikbänd ja uus lemmik muusikastiil, püüda ja neile suunatud raadiot teha. Ahh, vittu, mängima rohkem hip-hop´i, sest noortele ju meeldib hip-hop ja case closed!

PS. Üle minu pisikese mõistuse piiri käib veel lausa nahast välja pugemine, et sundida noori armastama Nõukogude Eesti levimuusikat, seda sama mille peale kõik DJ-d noorte punkide ja vihaste indiemeestena, tuld ja tõrva pritsisid, aga nüüd justkui shapeshifter´itena järsku kummardama on asunud. Mis teema see veel on - mingi "me mängime sitta 80% coveritest koosnevat sovjeti-ila ainult selle pärast, et armastada hetkel ägeda ja ohtlikuna tunduvat undergroundi on liiga mainstream" või? Like WTF?

R2 < R2-D2

2 comments:

Metsavana said...

Ma kuulan R2 pealt aint kaht asja, Rahvaomakaitset ja Metallioni.

Trash said...

Ma kuulan lisaks Röntgenit, Punkpolitseid, Eesti Popsi, Indiesaadet, Muusikanõukogut ja tihti tööl ka päevast programmi. Ma olen põhimõtteliselt 1 neist 130 000 kuulajast.