Tuesday, June 18, 2013

The Americans - 1. season

The Americans - 1. season - created by Joseph Weisberg 2013

Washington 1981. Reagan´i võimuletulekuga algas uus võidurelvastumise ajastu ning sel ajal veel üsna patriootlikud KGB spioonid püüavad haarata võimalikult palju informatsiooni, mõjutada inimesi ning juhtida mängu. Sarja peategelasteks vene agentidest fiktiivne abielupaar, kes elanud Ühendriikides juba üle tosina aasta pealtnäha korralikku pereelu, teinud natuke äri, kasvatanud lapsi ning käinud naabrite pool grillipidudel, kuid aeg-ajalt hiilivad nad ööpimeduses välja, et käia armukestelt teavet välja seksimas, kedagi röövimas või mõne tülika eluküünalt kustutamas. Perekond Jennings´ite isa ja ema on vaid pealtnäha tavalised suburbia ameeriklased.
Väga huvitav teemavalik, kus jänkist vaataja pannakse kaasa elama aastakümnete taguse vihavaenlase edule, sest eks see nii juhtub ju ikka olema, et pigem hoiad pöialt peategelastele, kui neid püüdvatele ahistavatele vastuluureagentidele, seda enam, et räpast mängu mängivad mõlemad pooled. Põnev oli muidugi ka sleeper agentide olemus, kuigi siinses sarjas neil palju just "sleepida" ei lastud, vaid rabeleti ringi justkui marutaudis. Vaat see viimane oli üksasjadest mis mind häiris, sest vaikselt nupukalt lahti hargnevate lahendite asemel mindi pidevalt täispanga peale, kõmmutati keegi maha või sunniti vaikima ja seda pea iga episoodi siseselt nii, et ühest kompaktsest sesoonist jäi asi kaugele. Aga ega seda kompaktsust püütudki saavutada, vaid koheselt terendas silme ees teine sesoon ning vaatajaid vaja igat pidi lõa otsas hoida, kasvõi lihtlabaselt hooaeg lahti jättes. Kurvastas, et ühtegi põhimeest ei aetud tõeliselt nurka nii, et sel pisar silmas ja tilk püksis, vaid toimus pidev tasandamine ning balanssi hoidmine, kus FBI edu nullisid kaagebešnikud ja siis järgmises osas taas vastupidi. Kordagi ei mindud ülekäte, ei pakutud suure pasa sisse astumist, ega tõelise taiplikkusega vastaste üle mängimist. Ja siis veel vahele otralt seebiooperlikkust mis küll kohati oli väga südamesse minev ja sümpaatne, tegelaste motiive ning tundeid inimlikult peegeldav, kuid samas ka filler mekiga ning ennast kordav. Mitte nüüd, et leigelt oleks jobistatud, aga ega vaataja suurt midagi sesooni peale targemaks ka saanud. Aga lõpuks oli ikkagi põnev ja vaatasin episoodi episoodi järel, vahepeal isegi kohvi keetmata ja võikut tegemata. Kiitust annan muusikavalikule, mis ääretu maitsekusega seriaali teemadega ootamatult haakus ja kaheksakümnendate seriaalide kaugele kajale, näiteks Wiseguy tuli koheselt meelde. Ja loomulikult ei unusta mainimast, et kaheksa kümnest venelasest rääkis aksendivabalt vene keelt, mitte ei purssinud nii segaselt, et piinlik kuulata. 3/5

Üks relv käes, teine jalge vahel.

No comments: