Thursday, January 30, 2014

Tahm - Styx / Autharktos - Statick split

 

Tahm - Styx / Autharktos - Statick split
Trash Can Dance 2013
TCD47 kassett

Tahm side: "Styx"

1. Heathland 02:54
2. The Bride 04:21
3. Premature Burial 04:25
4. Death Arms 05:09
5. Morella 02:32
Bonus track:
6. Penetration Park 5:36

 Kuula! Download!

Autharktos side: "Statick"

1. 2drnpura 2:07
2. LetterL 3:31
3. Shaft Attakk 12:02
4. Reft 9:32

Kestvus kokku 52 minutit 22 sekundit
Tiraaž 40 tk. (20 ühtpidi kaanega ja 20 teist pidi keeratud kaanega)
Hind 3 eurot.
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

Tartu tuntud helidega eksperimenteerija Autharktose EP materjali sain seekord artisti uue loomingu seas sobrades ise kokku panna, valides paladest välja kõige kuulajasõbralikumad. Vähemalt minule nii tundub, et kui loos on taga ühtlane rütm, isegi tehnolik tukse, siis sinna peale ehita milliseid saundikollaaže tahes, ikkagi on tulemus kõrvale meeldivam, alateadlikult äratuntav aksepteeritav oma motoorsuses. Autharktose puhul ei räägi ma loomulikult tantsumuusikast, aga tantsida juba saab, keha tunneb äratushüüde ära, jalg nõuab liikumist. Aga muidugi sisaldab EP Autharktosele omaseid müraefekte, ambientvoogu ning heliabstraktsionismi.
Tahm on Paul Silla (Badass Yuki, Tallinn Daggers, Stones & Holes) sooloprojekt, mida Autharktose artistinime taha peitev Kert Semm on õnnistanud leibelitega New Weird Estonia, Post-folk, Indie folk, Neofolk, Noise rock, Experimental rock, Ambient folk, Avant-folk ja Free folk. Kuna täna on (30. jaanuar 2014) on kõige trendikam mussistiil just magamistoa noise folk, siis sobib suurepäraselt seda albumit presenteerida. Minul isiklikult on Tahmaga oma keiss, seda võiks nimetada armastuse-vihkamise suhteks, selliseks lõputuks ärrituseks, mis mu meeli nõelapistetega erksana hoiavad. Nimelt ärritab midagi selle üllitise juures mind pidevalt, aga näppu otse peale panna ei saa, sest järgmisel kuulamiskorral tundub eelmine kiusaja imeilusa ning sulnina ja helide vahelt on välja karabnud uus paharett. Selline lõputu ring, ikka pidevalt miski pärikarva ja siis taas vastukarva. Valisin Tahma EP mõõtu albumi (ilmus 2013 netireliisina) aasta 20 lemmikalbumi hulka, sest see suudab mind lõputult intrigeerida. Iga kord kuulen ja tunnetan sealt midagi uut. Kassetireliisil on lisaks boonuslugu "Penetration Park".
Meediana kasutasin valget C60 toorikut, ühel küljel Autharktose, teisel Tahma looming. Otseselt A ja B poolt ei ole, neljakümnest kassetist koosnev tiraaž on jaotatud võrdselt - pooltel on Autharktose kujunduslik vaheleht väljaspool ning kassett algab tema muusikaga, teisel 20-l kassettil sama Tahmaga. Mõlema külje kassetikleebised on variatsioonis 12. Vaheleht on trükitud värviprindis 250 grammisele kartongile. Karbina kasutasin viiele Computape´i kassetile mõeldud läbipaistvat plastikust kassetikarppi, kus nüüd viie asemel saab üks kassett rahulikus üksinduses laiutada saab. Tahma vahelehel oleva plaadikaane kujunduse autor on Birgit Suitsu, Autharktose värvi sisse uppuvat kassi ja koera pildistas ning digitaalselt moonutas Kert Semm. Kassetikarbid on kleebisega plommitud.

Wednesday, January 29, 2014

Paaren - Dark Teresa EP



Paaren - Dark Teresa EP
Trash Can Dance 2014
TCD46 kassett

1. She My Missus 04:00
2. Dark Teresa 04:02
3. Fire Fire 02:53
4. Ducks on Steroids 02:23
5. Johnny Gone Awry 03:12

Kestvus 16 minutit ja 42 sekundit
Tiraaž 50 tk. (30 sinist ja 20 musta kassetti)
Hind 3 eurot.
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

Üldpildis mahuvad kõik Manchesteris õppiva Päären Mardiste kodukatsetused popmuusika alla. Popikas indierock, kena sündipop, kaugelt kajav britpop. Sõna pop ei lase mind Paareni puhul kuidagi haardest lahti, oli ju artist kunagi isegi Popsandals nimelise noortebändi liige, sättis selle määratluse enesele juba aastaid tagasi külge. Võiks ju arvata, et äärealadelt müra ja vilet kokku kraapiva Trash Can Dance´i nimega niivõrd kaunid pop-palad kokku ei sobi, kuid Paareni "Dark Teresa" träkk oli minu jaoks armumine esimesest kuulamiskorrast ja sama pädeb ka hiljem artisti soundcloudi lehele ilmunud "She My Missus" loo kohta nii, et kibelesin juba üle aasta, et need lood mingis vormis füüsilisele helikandjale saada. Ei ole muidugi raske arvata miks just need palad, kannavad ju mõlemad endas mind võrgutavat tumedamat tooni, natuke halvaendeliselt voogavat jõudu, pimedusse kutsuvat virvatulukest. Nende kahe träki järgi sätitud suund positsioneerib ülejäänud palad, muudab kogumi mitmekesisemaks, väljendusrohkemaks, lisab mõõdet. Jääb loota vaid, et artist naaseb hobikorras katsetamiste asemel tõsisemalt muusika tegemise juurde, lihvib oma demosid, loob uusi mõnusaid popmuusika pärle, sest andekust selleks jagub.


Paareni kasseti puhul on kasutatud sinakasrohelist kassetikarpi, 120 grammisele paberile prinditud ühepoolset vahelehte, mille kaanel Madis Aesma loodud kuva, mõistatuspilt ühest tuntud indiepopi loost. Kassett sinine (30 tk.) või must (20 tk.) C40, värvilise kassetikleebisega variatsioonis 6 erinevat. EP salvestis on mõlemal kassetipoolel. Kassetid on käsitsi nummerdatud ja märgistusega, et kas tegu sinise või musta korpusega.

Tuesday, January 28, 2014

Spiritual Trinity

Ren gui shen - Min Kan Ng 1991

taas oma tavarollis, ehk siis kartmatu deemonikütina, aga temast paremini tuli filmis esile hoopis tema venna, mõnusa paksukese ´i roll. Viuimane oli abiellunud kuulsa kummitusepeletaja kunagise pruudiga ja siis higistas ning puhkis kartes, et koju naasnud vennas talt naise röövib, kui kunagine vastastikune armastus taas lõkkele lööb. Nii armas, ise paras hoorapurikas, aga konkurenti tajudes kohe kõva perekeskne mees. Seal see koomika oli, muidu labasem jant ning päris tüütuks veniv vägikaikavedu ühe ulaka deemoniga. Sekka natuke romantikat hea kummituse ja perepoja vahel.2/5

Taoist Lam Ching-Ying ühes tütrega kummitustele säru tegemas.

The Snake Prince

She wang zi - Zhen Luo 1976

Meelitasid Tsui Harki kujumuutjatest madudega, et näe, sellist kino tehti juba HK-s paarkümmend aastat varemgi, kuid ega neid kahte võrrelda saanud. Green Snake filmis olid kohmakad seksapiilsed madu-õed, Maoprintsis aga mesilõust Ti Lung, keda ma eriti ei kannata isegi möögafilmides, saati siis üht läbi ja lõhki heatahtlikku printsi mängimas. Selline naiivne laulu ja tantsu muinasjutt. Lugu tavaline, vast iga rahva pärimuses sees - ussprints saab teene eest kolmest õest kõige kaunima ja tagasihoidlikuma enesele naiseks, kurjad õed aga ullikesele sülle langenud rikkuse pärast kadedad ning ässitasid inimesed ussikuningriigi vastu. Peale madude ja inimeste sõda veel kõvasti armastustraagikat. Puhas lastemuinasjutt, aga paljaste naistega ning stseeniga kus maoga seksiti. Muss alul ajas irvitama, et mis india disko, aga varsti juba tundus sama igav kui filmi möllud. 1/5

Kaunitar, prints poolenisti moondununa, noored armunud ja prints loomulikul kujul.

Sunday, January 26, 2014

Duel to Death

Xian si jue - Siu-Tung Ching 1983

Ninjad Hong-Kongi filmides on tavaliselt igavad, võib isegi öelda, et ninjad rikuvad ära korraliku wuxiakino. Vaen jaapanlaste vastu on nii kallutatud, et võtab aeruväärseid möötmeid, mis omakorda moonutavad head stoorit ning annavad juba ette lahendusi, kus hiina kangelane saab japside surnukehadel särada. Selles mõttes oli juba Duel to the Death omapärane, et kuigi japsid olid halvad ja ninjad kobad, leidus siin väga mitmeid piisava sügavuse ning meelejõuga jaapanlastest karaktereid ning kui ninjad ketukat said, siis vähemalt stiilse võitluse käigus. Hashimoto tegelaskuju lausa teras ise.
Nii, et siis jaapanlased mitte tavalised kujud HK kinos, aga lisaks veel nende samuraivõitlusstiili ja wuxia vastandamine. No olgu, muidugi on samurail samuti omad lendamised ja mõõgamängud, kuid laias plaanis ikkahgi kaks erinevat võitluskunstide kooli ja filosoofiat üksteisest mõõtu võtmas ning veel eriti hästi sätitud koreograafiaga. Juba filmi alul toimub üks intsident, noor neiu tapab vanakese "kaasabil" kaks lõugu laksutavat japsi ülima stiilipuhtusega ning vapustav mõõgaseade jääb kuni lõpuni, pakkudes finaalig aga lausa vapustavalt eepilise elamuse. Fantastiliselt head võitlused, tugev kindel lugu, hästi loodud tegelaskujud ning mõnusad gore momendid. Super kino! 5/5

Thursday, January 16, 2014

Threes And Will ‎- Sea Fourth



Threes And Will ‎- Sea Fourth
Trash Can Dance 2014
TCD44 kassett

A:

1. South Of Mason 3:46
2. Dead Are Abstracted 5:36
3. Glued Into Space 2:45
4. Kinjika Died On The Fifth 4:18
5. Sea Fourth 8:31

B:

1. Kurdaitcha (Live) 3:11
2. To Be Effective, The Ritual 3:54
3. Sea Fourth (Demo Version) 10:43

 Kestvus 43 minutit ja 4 sekundit
Tiraaž 42 tk. (nendest 7 trükidefektiga, negatiivis kaanepildiga)
Hind 3 eurot.
Huvi korral võta ühendust Facebooki kaudu või kirjuta gtm242(ätt)hot.ee.

"Kinjika Died On The Fifth" on minu isiklik lemmiklugu Threes And Will´ilt. Kõlab nagu luupima pandud lõik mõne kuulsa indierock bändi kontsersalvestiselt, et kohe kohe peaks minema hellaks kütmiseks ja sa ootad ning ootad seda momenti, verepaine kisub juba kohina kõrvadesse, kuid kulminatsioon jääb saabumata. Lukk jääb peale, kammitsus sisse ja siis sa oled justkui füüsiliselt ja vaimselt läbi kurnatud, frustreerunud. Mõjuv, väga mõjuv. "To Be Effective, The Ritual" on samas indie võtmes, kuid hoopis avaram, jättes mulje konsast kus kaulja peab vahepeal lava taga triipu tegemas käima ning bänd ootab teda pille näppides tagasi. Episoodilisus on aga igas träkis - väga minimaalsed muutused struktuuris, sugessiivne monotoonsus, järsult lõigatud träkide lõpud, mis vägagi kipuvad muljet jätma pikematest teostest lõigatud miniatuuridest. Pühitsemine, ritualistlikkus, litaaniad. Kestvus, kordus, hüpnootilisus. Ja kohe kindlasti tervitatav piiride tunnetus, et kuhu end oma muusikaga positsioneerida, mida see underground lo-fi endas kätkeb, milliseid väljendusvorme pakub. Tartu artist Threes And Will ei trügi kompromisse tehes igamehe lemmikbändiks, vaid ootab enese juurde kuulajaid kes suudavad tema isiklikku muusikamaailma aksepteerida. Eksperimentaalne kidranoise, drone ja pahempidi keeratud indierock mürases salvestuses.
Kassett läbipaistev C52 12 erineva värvilise kleebisega. Ümbris 200 grammisele kartongile värvipildis prinditud slipcase muusiku enese poolt loodud kujundusega. Tinglikult nimetades, väheke nagu mänguga, võib A poolt nimetada EP-ks ja B küljel leiduvaid, hiljem koostamise käigus mängu toodud, palasid boonusträkkideks, kuid kõpptulemusena on ikkagi albumi jagu täiesti hästi omavahel haakuvat autorimuusikat, kompaktne teos Eesti hardrock undergroundi sügavamast otsast.

Tuesday, January 07, 2014

Cat vs Rat

Yu mao san xi jin mao shu - Chia-Liang Liu 1982

Kaks varakast perest pärit naabripoissi on elu aeg rivaalitsenud. Meheikka jõudes on suurimaks mureks, et kes kahest on linna parim kung-fu meister ja siis nad kemplevadki kogu aeg isekeskis, üks sirgemat teed valides, teine kelmuste abil. Poistele võitluskunste õpetanud vanake jääb neutraalseks ja selleks, et tõelist meistrit leida, läheb vaja võõrast, seekord linna inkognito saabunud keisri kujul. Üks meestest nimetatakse keiserlikuks kassiks, teise kanda jääb roti roll. Tihedalt võitluskunsti pakkuv kelmikomöödia mille parimaks osaks jääb lõpuvõitlus kurikaeltega, mis ühtaegu nupuka koreograafiaga ja samas ka päris hästi naerutava koomikaga. Muus osas veidi igav, sest valdav osa ajast on sisustatud kahe mehepoja mõõtuvõtmisest rusikate, piikide ja mõõkadega ning mitte just kõige parema seadega. 3/5

Peaky Blinders

Peaky Blinders - created by Steven Knight 2013

Ilustatud dramatiseeritud lugu Birminghami kurikuulsast noortegängist Peaky Blinders. Kakluste, joomingute ja röövidega silma paistnud tänavanoortele on külge poogitud laiemate ambitsioonidega krimilugu, vaat´ maffia mõõtu ettevõtmised, kuid egas see vähenda sarja enese mõju, seda enam, et mitmeski pisidetailis hoitakse ajaloolisest tõest kinni. Ega eriti saa kiita ka sisu - liiga tänapäevaste organiseeritud kuritegevust valgustavate krimisarjade mõõtu, samad mures briti pättidel ja Atlantic City kingpin´idel.

Sarja kiitus tuleb ajastu kujutamise ja jutustatud loo sinna sisse sobitamise eest. Birmingham 1919 - sõjast naasnud põlvkond kus ühine rindekogemus seob omavahel üllatavaid rivaale, luues õrna kamraadlikkusetunde tavatööliste, nende kulul elavate kriminaalide ja isegi politseinike vahel. Sama kogemuse on saanud ka töölisi agiteerivad kommunistid ja oma lahutamatut riiki nõudev IRA. Sõjakogemuse olemasolu on sarja läbivamaid, kaevikukogemus tuleb tihti esile jutus, mõnikord vaid üksikute sõnakatkete toel, aga ta on pidevalt kõrval, ta on määrav. Sõda mis pidi lõpetama kõik sõjad, idealismi purunemine ning sellele järgnevad aastad kus maailma muutma läinud noored naasesid veelgi sügavama mülkana tunduvasse kodukanti, et saada tehases väiksemat palka kui minnes. Sarja tegijad on muidugi saatnud ka kõik pätid sõtta, pannud mõnele isegi medalid rinda, kuid see töötab, haarab vaatajat. Vähemalt mind.
Teine kiitus puudutab briti telestandartit kus hooajaks sobib ka vähem kui 12 episoodi ning tänu millele osatakse kirjutada hulga tihkemat stsenaariumi, heites üle parda suurema osa täitematerjalist mis otseselt sarjale midagi ei lisaks. Kuue pisoodiga saad just paraja koguse põnevust, süžeekäike ja kiirelt, kuid tugevalt visandatud karaktereid, kä'esoleva seriaali puhul veel ka doosi romantikat.
Täppi pannakse, on briti televisioonil ju selles vallas aastakümneid kestnud tugevad traditsioonid, ajastuaudentsuse loomisega, isegi neid segatakse, tuuakse üks soengumood paarkümmend aastat hilisemasse aega või asendatakse tõelised, tänaseks lammutatud, slummid töölislinnakutega. Ei aja siin juuksekarva lõhki, võrreldes mõne teise viimasel ajal ekraanil olnud trendika ajastukrimkaga, on Peaky Blinders kordi stiilsem ka väikeste vigadega. Kahju vaid et kompaktseid lugusid ei suudeta sellisteks jätta, jutud juba käivad, et sari saab järje, aga nagu näiteks Boardwalk Empire´ist teame, ei pruugi järjelood esmamulje tasemeni küünida. Ja ühe tänavagängi tähelend ei saa lõputult kõrgust võtta. 4,5/5


Näitlejad kõik tasemel, eriti Sam Neill, aga Cillian Murphy oli täitsa super kohe. Nägi välja ja meneerlikkus meenutas meie Taavi Eelmaad.

Wednesday, January 01, 2014

The Park Is Mine

The Park Is Mine - Steven Hilliard Stern 1986

Tommy Lee Jones Vietnami veteran. Leiab sõbra plaani, mille järgi väike terrorirünnak NY Central Park´is paneks inimesed mõtlema nii hüljatud veteranide kui kõigi puudustkannatavate olukorrale. Laseb õhku mõned pommid, seab lõksud teda nabima tulnud politsei eriüksusele. Elab keset suurlinna asuvas pargis rambolikku partisanielu ja püüab oma teoga läbi meedia rahvast kaastunde ja teineteise abistamise teele pöörata. Kaheksakümnendate unelm, tänapäeval enam terrorismiga südameid ei võida ega hingeheadust esile mana. Nüüd saadetaks droon pargikohale ja tehtaks sellise ullikese guerillaga üks-null nii, et mees ise ka ei märka kust poolt surmav löök tuli. 2,5/5

Terrorist.